Kohtumõistmine meedia vahendusel - kas abistav käsi või "abistav käsi" vaidlustes?
Alustuseks, ma saan täiesti aru vajadusest edastada uudiste künnist ületavaid teemasid avalikkusele, selleks, et a. Info jõuaks inimesteni; b. Sellise parema informatsiooni valguses oleks võimalik teha paremaid otsuseid; c. Oleks võimalik teiste õppetundidest endal õppida. Mõnikord toob uuriv ajakirjandus meieni lugusid, mida meil on kõigil kasulikum teada, sest siis saavad probleemid lahenduse, mitte neid ei lükata kalevi alla.
Mõnikord aga esitatakse lugusid viisil, mis ei kata kogu tõde - võib muidugi vastu väita, et täit tõde teavadki alati ainult osalejad. (Lepituste kontekstis pean kahjuks nentima, et mõnikord vaidlevad pooled arvavad, et nad teavad tõde, kuid tegelikult teavad vaid oma versiooni sellest, sest ilma telepaatiata on väga raske teise pähe näha ja kui me ei küsi küsimusi ja ei suhtle, siis me lihtsalt eeldame midagi teineteise käitumise põhjal ja meie eeldused ei pruugi täppi minna.) Lugu võib kajastada ka vaid ühe poole tõest ehk vaid osa tõest või isegi kui kajastatakse mõlema poole seisukohti, siis seda tehakse mõnikord viisil, mis veelgi halvendab olukorda. Võtame kasvõi vaidlused. Tagasihoidlikele inimestele ja neile, kes väärtustavad oma mainet hoiavad end kaugel meedia huviorbiidist. Siiski, ei tähenda see seda, et kui selline inimene on keset väga avalikku vaidlust, siis ta annab vaidluses alla lihtsalt selle pärast, et meedia tähelepanu vältida. Vastupidi, võib juhtuda, et kui vaidlust kajastatakse ebapiisavalt täpselt (NB! Ma EI öelnud erapoolikult), siis võib selline inimene oma positsioonikaevikusse veelgi toekamalt kaevuda, sellepärast, et käsitleb rünnet tema mainele täiendava solvanguna.Võite küsida, miks peaks kõik see mind üldse häirima. Lihtsustatult, see häirib mõnikord minu tööd. (See paneb mind õnneks loovamalt ja tundlikumalt pooltele lähenema, seega ma ei kurda.) Kohtumõistmine meedia vahendusel tihti võimendab vaidlusi, mis tähendab, et seejärel muutub selliste vaidluste rahumeelne lahendamine veelgi keerulisemaks. Veelgi enam, kõrgendatud tähelepanu tähendab, et rohkem “abistajaid” kui vaja oleks tuleb “appi” ja kui ettevõte on niigi juba sildistanud endise koostööpartneri “vaenlaseks” ja võtnud endale advokaadid, siis mitmeid heatahtlikke abipakkumisi nähakse lõppkokkuvõttes asjatu sehkendamisena. Lisage meie äriringkondade madal teadlikkus lepitamise eelistest - poolte aitamine leida NEILE sobiv lahendus ilma selleta, et keegi ütleb neile, kuidas elada. Tagajärjeks on see, et mõnikord suhtutakse ärilepitajasse kui veel ühesse piraajasse, selmet näha, et neutraalne läbirääkija saab ka tegelikult mõlemat poolt aidata jõuda lahenduseni, millega mõlemad pooled rahul oleks läbi menetluse, mille kulgu mõlemad pooled ise ka kontrollivad.
Saage minust õigesti aru, ma ei süüdista meediat selles, kui vaidlejad kaevuvad kaevikutesse ja võitlevad kohtus barrikaadidel. Negatiivne avalik huvi võib pooli lähendada, et leida ühine, mõlemale sobiv lahendus, eeldusel, et ühe poole kommentaarid meedias ei ole olnud väga isiklikku laadi. Siiski, mahlakad tsitaadid on ajakirjanike leib. Seega, tõenäosus, et pooled “vaenavad” teineteist must-valgel ja ajaleheveergudel on suur. Järelikult on proportsionaalselt seda väiksem tõenäosus, et sellised pooled soovivad olla samas ruumis, et leida lahendus. Igatahes väiksem, kui vaidlust EI oleks avalikult eskaleeritud. Murettekitav on see, et viimastel aastatel on kohtumõistmine meedia vahendusel sagenenud - AS Tallinna Vesi vaidlus regulaatoriga, BLRT aktsionäride vaheline eravaidlus, mis on saanud väga avalikuks, Ragn-Sells erimeelsus riigiga EL toetuse osas, mida paar nädalat tagasi kajastati riikliku telekanali õhtustes uudistes ja hiljuti veel üks eravaidlus start upi äripartnerite vahel (http://www.aripaev.ee/uudised/2014/10/06/uhised-arid-ajasid-sobrad-tulli) - kui tuua vaid mõned kõigile tuttavad näited.
Leian, et promoartiklid nagu ka rünnakud isikute vastu (modernse sõnaga eksposeed) on võrdväärselt taunitavad lihtsalt selle pärast, et see on kellegi hinnang või arvamus, mis tekitab vaid ühe küsimuse: mida positiivset üritab kirjutaja sellega saavutada? Kui kohtumõistmise meedia vahendusel on sõbraliku ajakirjaniku abiga algatanud üks vaidlevatest pooltest, siis see on reeglina taktika, et pöörata avalik arvamus nende poolele ning aidata teisel poolel näha valgust ja lõpetada asi kompromissiga. “Räägi oma lugu esimesena” reegel - mõjutamaks avalikku arvamust esmase infovooga. Kui lugu ilmus ajakirjaniku initsiatiivil, siis on positiivne tahe müüa võimalikult palju ajalehti, mitte aga aidata tegelikult kaasa vaidluse lahenemisele. Lahkhelid on lood, millega saab katta paljusid lehekülgi kaua aega, see võib olla lõputu uudiste allikas ja mida kauem vaidlus kestab, seda kasulikum. Tegelikkuses saab meediast huvigrupp vaidluses, st veel üks huviline, kellega pooled peavad vaidluse lahendamisel arvestama. Veelkord, miks see mind huvitama peaks? Sest lepituses peavad sellisel juhul pooled lisaks veel kokku leppima, kuidas esitleda mis tahes lahendust avalikkusele - kas ühe poole võiduna või ühise avaldusega mõlema poole võiduna (win-win). Seega, veel üks teema, mille arutamiseks vaidluse lahendamisel aega kulub.
Meedia vahendusel kohtumõistmine - see võib aidata pooltel lõpetada asi kompromissiga, kuid tõenäosus on suur, et meedia huvigrupina eskaleerib vaidlust ja võib pidurdada kohtuvälist rahumeelset lahendust. Seega peaks pooled hoolikalt mõtlema enne seda, kui midagi ise meediasse lekitada või enne kui jätta ajakirjanikele antud tsitaatide täpsus kontrollimata. Küsimus vaidlejatele: kas te tegelikult ka usute, et võitlus meedias aitab teil midagi lahendada või teete te seda selleks, et teisele poolele tagasi teha ja nad närvi ajada? Jah, õige sõnum avalikes avaldustes on alati asja uba ja selliste õigete sõnumite koostamine positiivses sõnastuses nii, et koostööle avatud isikud saaks sõnumi kätte, on omaette kunst. Mõnikord, “Ei kommenteeri” on tegelikult väga hea kommentaar, mis jätab ruumi igale võimalusele, isegi lahendusele, eriti kui lahenduse kallal juba töötatakse. Siis on lood ilma tsitaatideta veel enam kellegi arvamus, kes ei tea täit tõde, samas kui pooled on hoidunud teineteise must-valgel ja väga avalikult solvamisest.